25.04 võtsime siis plaani, et teeme vähe pikemalt ja kiiremas tempos. Kordamööda ees sõites sai valitud rada, mis pakuks maksimaalselt vaheldust nii maastiku kui ka ümbrusega. Ja seda ta oli. Kõige kollim oli talu, mille suurest kana-aiast oli 2 kana väljaspool aeda. Nähes meid, paaniliselt aia äärde lehtedesse sahistama minnes, tekitasid need tobedad kanad meie hallides kergeloomulise paanikahoo ja soovi koju tagasi joosta. Rahulikult ja sihikindlalt sai neist lõpuks möödutud.
Autodega on papid vist piisavalt harjunud. Sõidutee ääres sõitmine enam peavalu ei valmista.. Pigem peab kartma hoolimatuid autojuhte, kes signaali võivad lasta vms tobedusega tegeleda hobuseid teeääres nähes. Traavi- ja galopiotsi sõites tegime kokku 18 km ringi, millest viimased 2 km tuli sammus ja vahepealne porine lõik ka sammus tehtud. Koju jõudes olid hobused meeldivalt rahulikud :-). Sadulat seljast võttes tegin ebameeldiva avastuse - 1 esiraud kadunud. Aga noh 2 kuud vana rautus. Nähes, et osad naelad olid sees, võis ainult järeldada, et naelapead olid juba ära kulunud (kuigi Ahto paneb 8 naela rauda, ei aidanud seegi). Seega nüüd nädal enne Kõrvemaa võistlust oli sundpuhkus. Puhkust oli plaanis niikuinii.
Mind tegi murelikuks see, et Partsul sai energia jube otsa viimases otsas. Kuidas lisaenergiat saada selle söödakoguse juures, mida talle igapäevaselt söödan.. Õhtul tuli Katrin Liivilt soovitus - proovige maltoosat.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar