Kestvusratsutamine KÕRVEMAA KARIKAS 2011

30.04. Mina usin inimene panin enamus asjad juba eelmisel õhtul valmis. Aiapostid, varustus, heinad (mida sai liiga palju kaasa võetud), ämbrid jne. Eks hommikul kerge ärevus ja närv sees, et kõik ikka ilusti õnnestub (transport ennekõike) ja parem varem ettevalmistusi alustada. Hommikul tüübid said oma hommikusöögi tavapäraselt kätte ja lasipuu juurest, kus nad sööma on harjunud marsiti koheselt treilerisse. Sõit rahulik. Gilmor talvel sõites kippus jalaga maas kraapima. Koos olid papid väga mõnusad sõidukaaslased. Ei saanud arugi, et hobused ka taga on. Meie hooldetiim olid Kaur ja Kristiina (keda järgmisel korral loodame näha ikka sadulas). Mõlemad suureks abiks. Kiitus.
Kohale jõudes sai tehtud väike hooldusaed, mida aga millegipärast keegi ei kasutanud üldse :-). Meil oli selle kõrval märksa mugavam pesitseda, sest seal oli mingi palkidest arusaamatu asjandus, mille peale oli igast träni (sadulad, tekid, riided jne) mugav toetada.

Puhastasime hobused ja esialgsesse vet-kontrolli. Seal kõik ülevaadatud sai vaikselt hakatud stardiks valmistuma. Imestasin seda, et Gilmor oli üllatavalt rahulikus meeleolus. Partsul aga olid maltoosamõjud :-). Ühesõnaga uus koht, palju rahvast ja uusi hobuseid.. tegid ta kergelt närviliseks. Arusaadav.

Träni selga ja sammu sõitma, et saaks teisi lähemalt vaadata ja stardistrateegiat mõelda. Plaan oli lasta meistrikate ponid eest minema, et siis ise vaikselt ringile lonkida. Plaan õnnestus. 

Stardis oli Gilmor väga erutunud.. ta nägi, et eespool olid ju veel hobused, kellele ilmtingimata oli vaja järele jõuda. Nii me seal natukene sõdisime. Aga kui hanereas sõitma sai hakatud (kitsa tee tõttu hädavajalik, kui hooldusautod möödusid pidevalt) oli Gilmor juba omas elemendis. Võtsime sappa ühele väiksele traavlimärale, kes kiires-kiires traavisammus meie ees usinalt ja mitte midagi kartes vudis.
Kuna ilm oli meeldivalt jahe ja suht pilvine, isegi vihmane kohati, siis otsustasime Lauraga, et hoolduspunktidesse me kedagi ei kutsu vaid joome rajal kui tundub, et vajadus peaks tekkima. 1 auto vähem teepeal hobuseid segamas. See otsus oli jällegi õige. Vaevalt, et hobused oleks joonud. vahefinisheerumine pärast 27km sõitu oli veel igatahes reibas.

Vetkontroll ei tuvastanud mingeid probleeme ja nii asusimegi kohustuslikule puhkusele, mis minule tundus küll ülimalt lühike. Gilmor sai ikka lõuatäie heina närida (söödapudi ei pakkunud huvi ei Gilmorile ega Partsule millegipärast) ja ma korra jalgu sirutada. Ämbrist joodi ka küllaltki janukalt. Tegin endale ise vähe liiga sadulast maha tulles. Hüppeliiges läks kuidagi viltu. See andis tunda järgnevad 15 km. Ja see 15 km läks ikka väga kiiresti. Mul oli tegemist pigem Gilmori tagasi hoidmisega kui edasi ajamisega. Võigu poni sabas kõik kaasa tehes läks tempo vahepeal väga kiireks. Kuna Parts, tasakaalukas loom, oli juba pisut väsinud ja kippus maha jääma, siis otsustasin viimases lõpus, et tähelepanu Partsule, muidu läheb keskmine kiirus liiga suureks veel enne lõppu. Finisheerusimegi rahulikus traavis. Rahulolevatena. Tänu tempokale viimasele ringile kartsin, et pulsi maha saamisega hakkab jama saama.. Aga ei midagi. Gilmor taastus kiirelt. Ilm oli jahedapoolne ja veega jahutama ei tahtnud hakata.. Kojusõit märjana oleks jama olnud. Jalutasime vaid ja suundusime vetalale. Pulss oli normis, muu füüsis ka, viimane traav... Ja hetk pärast traavi teatas arst: palju õnne, kõik on korras! Jepiiiiii. Kvalifitseerutud. Lõpetasime tulemusega 14,61 keskmine kiirus.. Mina oleks isegi aeglasematl olnud valmis läbima, aga Gilmor oli sel korral teisel seisukohal.