... ilus septembri ilm. Päike ja mõningane tuul ja suht vähe kärbseid.. Sooja ca 22 kraadi. Ideaalilähedane. Kuna eile tegin avastuse, et Gilmor on suutnud ära kaotada oma tagumise parema raua, siis kiiremad tiirud teeme pärast sepa külastust. Aga täna tegime sammu. Tund aega sellist head kiiret sammu. Avastasime kohalikke avastamata radu.
Hästi mõnus oli sõita mööda üht teed, mis Maaameti kaardiserveri pildilt näitab et kruusatee, tegelikult on selline rinnuni sooheina täis kasvanud, ohakate ja putkede peenar. Servas koristatud viljapõld ja teisel pool veega kraav.
Me optimistlikkult hakkasime mööda seda heina sumama. Nunuu saatis meid. Ees hüpates kõrges rohus oli ta Gilmori arvates täitsa normaalne kaaslane.. Kui aga tuli raginaga kuskilt küljelt võsast.. oi kui kole koer!
Nii kilomeeter seda sumamist, mis lõppes korraliku takjapahmakaga lõpus. Ümber pöörata ei tahtnud.. mööda ei saanud.. Ok. Korjasime siis oma sadulaaluse lambanaha neid tüütusi täis ja samuti minu retuužid ja tossupaelas ja Gilmori saba.
Ronisin sadulast maha ja üritasin lamba karvalt eemaldada enam torkivaid tupsukesi. Natuke läks paremaks ja saba jätsin koju. Sellega siis Gilmor vehkis nagu nuiaga terve ülejäänud tee.. Oli kohe näha, et ta oli sest sabajamast häiritud. Sabas tolknevad takjad jäid ju tagajalgade kaitsmete külge kinni. Printsessidele sellised asjad ei meeldi.
Tegime nii 7 km ringi sammus. Peamiselt kruusateel.. aga ka sellist suht rohtu kasvanud kruusateed.. Homme sama plaan.. tiba teine marsruut.
Sabakammimine tegi Gilmori tuju heaks ja oi seda vehkimist hiljem kopli poole uhkelt sammudes :-)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar