Ruunamise haavad on nüüd lõpuks OK. Päris kaua läks, nagu ka Siiboja ennustas, et vana täkk ja tekkib palju vedelikku ilmselt jne.
Täna siis tegime pärast ca 2 nädalat puhkust rahulikuma ringikese koos Mia ja Tonduga. Kuna ma ei tahtud Atsihhi kordel soojaks jooksutada, sest plaanis oli peamiselt sammuring, siis oli algus vägagi lõbus. Atsihh jõllis kõikvõimalikku, mida üldse jõllida kannatas. Oja vulin pani ta üle keha värisema ja üldse oli seljas naljakas istuda - nagu mingi pommi otsas, mis kohe plahvatades teadmata suunas lennata võib. Iga krõps ja tuuleiil tekitas elevust. Sain aru, et puhkus on hästi mõjunud :)
Pärast lühikest traavilõiku loksus kõik nagu paika. Enam ei vahitud ja värisetud. Edasine oli juba tavapärane. Mingi kole metsloom sahistas võsas ja selle peale tehti küll ehmatav hüpe - aga Atsihh on oma hüppamistega viisakas, võtab mind kaasa.
Üks mõne päeva tagune pildike söögipausist. Või noh, lisasööda pausist, sest heinasöömisega tegeleb ta ülejäänud aja oma koplis niikuinii. Nöörpäitsed on halva harjumuse (tirimispaanika) väljajuurimiseks. Ma ei taha lasta tekkida olukorral, et mingi varese kraaks tekitaks tirimise läbi lahtitõmbamise. Atsihh teab, et päitsetega seotult ei saa lahti ja nii see võiks ka jääda. Ometi ta vahest proovib seda. Juu siis varasemalt on õnnestunud. Kui ta sööb, olen tema juures ja seega järelvalve on olemas. Ja kui tekkibki mõte, et istuks maha, siis nöörpäitsetega on see kordades ebamugavam ja lühiajalisem. Seda juhtub väga harva, aga nii kaua kui juhtub, tuleb asi kontrolli all hoida. Vagabondiga kraaklemise kriimud hakkavad ka uut karva külge kasvatama :). Aga talvekarv on endiselt väga hõre ja õhuke. Seega tekiloom kehvemate ilmadega. Tänu Cavalori Support mineraalipudile on karv päikese käes ilus läikiv.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar