Hooaeg lükkub edasi...

Ja seda vähemalt meie jaoks. Ruilas alustajatele esmase kvalifikatsiooni ei tehta sel korral ja seega saame rajale 21 või 22 märts alles Pallases. Eks mõnes mõttes ongi hea - saab pikema eeltöö. Samas ole siin juba 4 kuud ka tööd tehtud. Tutvumisklassi pärast ei hakka libedaga treileriga liiklema. Ehk märtsi lõpuks on lumi läinud. Kuigi seda mudarallit siis ka ei oota eriti.

Meie hetkeseis on passivsus. Ühest tagumisest rauast saime lahti ükspäev. Selle raua probleem oli tavapärasest vähem naelu :). Athino nimelt hakkas hullupööra vehkima selle jalaga ja sepa ohutuse mõttes sai sinna üks nael vähem löödud. Nüüd on meil olnud aega siin jala koksimist harjutada ja ehk järgmise nädala ümberrautus tuleb lihtsam. Raud üles leitud koplist ja läheb ümberrautusega alla tagasi.

Teeme kergeid kordetreeninguid ja lumes sumamisi.

Muuseas harjutasime ka enduurohobusele väga olulist oskust - käekõrval traavi jooksmist. Athino oli pärast päris pikka treeningut selleks harjutamiseks veel piisavalt särtsu täis, et mind pulli pärast proovida näksata, kui ma jooksma hakkasin. See on ilmselgelt täkukombe-jääk, mis instinktiivselt välja lõi, kui tundus lõbusaks minevat. Aga entusiasmi uusi asju õppida oli näha ka selle tegevuse juures. Kogu selle pullitamise käigus oli tal aega jälgida sammu-pealt millal ma jooksma hakkasin ja millal sammule jäin. Püüdlikkult püsis samas tempos. Küll õpib.

Teine asi, mis vajab harjutamist on loomaarstile võimaldada näppudega hobuse suus sobrada. Athino ei salli seda mõtet silmaotsaski. Ohtralt hobumaiustusi ja mõningase harjutamise tagajärjel saan mokad suunurgast üles kergitada ilma pea kuklasse viskamise liigutuseta. Vajab veel treenimist.
Üldiselt olen ma asjade arenguga väga rahul.