Kestvusratsutamise koolitusest Jänedal

Neljapäeva (10.03) lõunal sõitsin talli, et näha, kas mu õuehobune on juba kõik totaalselt laiali lammuntanud boksis, kuhu ta eelmisel õhtul jätsime. Tuli välja, et oli ainult niisama rahmeldanud seal ja kisanud. Hirnumist harrastas ta kõik sealoldud 4 päeva. Kui keegi möödus oli tal alati tunne, et tuleks järgneda. Ja mis teha, kui sa oled puuris - kisada. Esimesel päeval mis ma tallis Gilmori juures olin nägin, et ta oli rahutu. Boksi minnes otsis lähedust ja ilme oli selline, et "läheme nüüd koos ilusti koju tagasi". Jootja sahises teistmoodi kui kodus. Aga sellest hirmust saime koos kiirelt üle. Gilmor ei ole õnneks söögi ja joogiga pirtsutaja. Mõned kohaletulnud kurtsid, et hobune ei söö märjaks tehtud kaera selle vee maitse pärast. Meil oli oma sööt kaasas ja seda probleemi seega ei tekkinud. Hein oli tiba jämedakõrrelisem, kui meie looduslikel rohumaadel aga seegi ei olnud probleemiks. Kui peaksin hobuse üüritalli viima, siis Jäneda oleks mõeldav koht. Ainus mis mulle ei sobinud oli see, et hobused kes seal elasid, olid päeval küll mõnusasti suurtes koplites jalgu sirutamas, aga neil ei olnud seal kübetki heina ees. Seega tegeleti igavlemisega:

Aga meid see ei häirinud, sest pärast igapäevast treeningut oligi õueloomal isegi meeldiv vaheldus, et sai turvaliselt siseruumis tukkuda. Ilma, et keegi kannast nakitseks.
Neljapäeval oli gruppidesse jagamine. Meie kuulusime 0-80km sõitjate gruppi. Neljapäeval oli platsitreening, kus anti soovitusi istaku osas. Meilgi tehti jaluseid 1 auk suuremaks ja seletati, et traavikergendamist kui sellist ei tohiks toimuda vaid pigem põlvest kerge nõtkumine poolistakus pika jalusega. Vajab harjutamist. Selline istak pidi pikkadel distantsidel hobuse selga säästma. Loogiline.
Kõiki treeninguid filmiti, et laupäeval anda põgus ülevaade istaku ja tasakaalu kohta. Detailsemad soovitused lubati meilile. Koolituse läbiviija Nina Mickelsson oli sõbralik ja hästi abivalmis naisterahvas. Valmis vastama kõikvõimalikele küsimustele ja seletama lahti ja põhjendama oma vaateid. Väga asjatundliku mulje jättis küll. Ootan põnevusega tema näpunäiteid. Teoorias räägiti söötmisest, anatoomiast, massaažist ja painutamisest, treeningprogrammi koostamisest ja paljudest treenimise ja ka võistlemisega seonduvatest pisiasjadest.
11.03 oli plaanis 12 km rada sõita 12km/h kiirusega ja traavis finishisse jõudes mõõdeti pulssi. Üldse käis üks igapäevane pulsi ja jala-temperatuuride mõõtmine. Gilmoril olid jalatemperatuurid korras. Seda mõõdeti huvitava vidinaga, mis infrapunaga ilmselt temperatuuri kiirelt mõõtis. Ehitajad kasutavad sama vidinat. Pikamaa sõitjatelt (hobused) võeti ka vereproov. Gilmoril on puhkeseisundis väga nõrk pulss. Mina nt stetoskoobiga seda ei kuulnudki. Pärast treeningut on selgelt ka pulsimõõtjaga leitav. Sõidetud 12 km oli suht vaevaline. Oli hästi mätsiv sulalumi, mis teedelt koristamata. Lume all aga jää. Kõik mis kabja alla mätsis tegi käimise jääl üli-libedaks. Ka lumekummid andsid vähe juurde. Ekstreemsete kollidena võiks mainida koledat kõrget kuivati moodi maja ja raudtee ületamist, kus kaubarongid vägagi tihedasti sagisid tuututades. Gilmor rongi ei karda. Kuivati oli kollim. Keskmine kiirus tuli 6 km/h. Juhtub. Hobuse tervis oli armsam.
12.03. Tehti platsil veidi soojendust ja siis oli mõõdetud 1 km lõik galopi filmimiseks. Eest ja tagant. Meie sõitsime Gilmoriga koos Paragoniga. Paragon oli noor aga tasakaalukas ja rahulik ruun. Galopid õnnestusid väga hästi. Üldse kõik kolm päeva pablasin, et mees metsast kindlasti sattub paanikasse kui palju võõraid ümber ja võõras keskkond. Aga vastupidi.. oli erksam kui kodus aga vägagi mõistlik.. Asjad mida me spets ei ole õppinud, nagu galopitõste ja platsil nühkimine.. tulid nagu iseenesest. Eks Traagel lihvib neid :-)