Mäetreeningud Katriniga

Gilmor elas augusti keskel pea 2 nädalat Katrin Liivi hobustega koos. Nimelt oli meil Katriniga kuri plaan selle 2 nädala jooksul jõuda paar korda Valgehobusemäele enduurotama. Ja seda me tegime.
1 korral käisime sissejuhatava tiiru. Kaaslaseks oli siis Sebastian. Seebu on hästi rahulik traavliruun. Mitte midagi ta ei karda ega vahi. Iga liigutus on peaaegu flegmaatiline ja ühtegi üleliigset liigutust ei tehta naljalt.
No see Valgehobusemäe trenn oli ikka Gilmorile lops. Mingi mäest üles-mäest alla jebimine käib kõikseaeg ja üldse niisama vahtimise aega on niiii vähe. Üritasime tempot mitte käest lasta ja hoida hobuseid sammus. No hiljem oli näha et nad väsisid ära. Traavis ju kergem mäest üles sebida ja siis sammus alla turnida. Miinuseks, ja seda ainsaks, oli metsavahelise tee mõningane libedus raudadega. Me ei taibanud krihviaukudega raudu tahta suveks. Ja kruusateedel need augud kaotavad ilmselt suht kiirelt oma eesmärgi. Aga sellise mäest ronimisega oleks mugav olnud küll.
Gilmor oli isegi suhteliselt väsinud olemisega pärast nii 15 km turnimist.
Päev puhkust ja siis platsitreening. Katrini platsil on tekistused ka. Kaidi kohe kasutas juhust ja pani meile mõned maalatid, et Gilmor, vana kolistaja, saaks vähe jalgu tõsta. Ja kolistaski. Ja mitte vähe. Tegime avastuse, et vasakule poole oli tüüp rohkem kange. Ilmselt mäetreeningu järelmõjud. Tavaliselt on ta paremale veidi rohkem kange. Tegime kerge ja lõdvestava treeningu. Üllatav oli Gilmori rahulik suhtumine ja hiljem ka keskendumisvõime uuel platsil ja uute kollidega (takistustega).
Paari päeva pärast siis uus sõit Valgekale. Seekord Nilssoni seltsis. Nilsson on märksa erksam tüüp. Saime ikka ehmatusi pea igast põõsast (linnud, praksud jne). Ja jällegi see hirmutav libedus. Gilmor oli sel korral ise ka naaaatukene ettevaatlikum, kui eelmisel. Aga ikka mina sain oma adrenaliinalaksu kätte seal seljas, kartes kurvides mäest alla tulles libisemist. Esimesed jalad olid nagu kitsejalad all. Katrinil on ikka ülemõistuse hea orientatsioon. Minul oli pm koguaeg eksinud tunne :-). Seekord õnnestus sadulavööga külg katki hõõruda jälle :-(. Hakkab sama jama pihta. Mäetreeningud on muidu kokkuvõttes väga mõnusaks vahelduseks lausmaal sõitmisele. Ja hobune avastab enda jaoks hoopiski uute lihaste olemasolu :-). Jääme Kõrvemaa võistlust ootama, kus saab jälle mägedes sõita..