Jalutuskäik

Kasutasin ära mõnusa talveilma (-3kraadi, tuulevaba ja vähe lund) endale meeldivalt - tegeledes hobustega. Bonza on nüüd paar päeva saanud rahus uude keskkonda sisse-elada. Juurde on õppinud teadmise, et kui nõudliku näoga õhtul väravas seista, siis antakse talle ka seda ebamaitsvat graanulsööta, milles veelgi ebamaitsvam mineraal sees. Aga vähemasti toimub tegevus väljaspool aeda. Ja kuna karjakaaslased Võiku, Tinkerbell ja Cappy seal käivad söömas, siis mina tahan kaa!
Täna maitses ka söögipuru juba pisut enam, kui eelnevatel päevadel. Eriti meeldivaks tegi söömise see, et inimene samal ajal harjaga sügas. 2 päeva on saanud mõnusalt tekivabalt veeta. Aga harjamine on ikka hea. Kõik jalad käidi kabjakonksuga ka üle. Tagumised jalad on enamvähem sama rasked kui raskeveohobusel :-D aga neid antakse ilusti. Küll õpime ka ise hoidma. Kammitud-mukitud-söödud, sai siis jalutuskäigule mindud.
Teedel on sigalibe. Vahepeal maha sadanud vihm on kenasti ärakülmunud ja kiilasjääl liikumine on vaevaline. Kuna Bonzal on esijalad raudus (ühel esijala kabjal on lõhe, mis peab kokku kasvama) ja seda ilma krihvideta, siis otsisime toekamat pinnast teede servas. Mis tähendas, et mina käisin ikkagi jääl. Aga mul ei ole raudu, seega ei uisuta nii libedalt. Bonza on väga ettevaatlik. Igat sammu tehakse kaalutlevalt ja tasapisi. Ei mingit rabistamist-sabistamist või hooletut astumist.
Kuna jõudsin Bonzaga tegelemiseni täna isegi päevavalges (päevad ju teatavasti väga pikad ei ole), siis otsustasin jalutada mööda kanaliäärset teed kuni sillani ja tagasi. Seda on nii umbes 600m. Selle libedaga küll ja kolle teepeal ka juba üksjagu esimese korra kohta - ponid, suur kollane treiler, liiklusmärgid, sild, oja silorullid põllul jne.
Võiks öelda, et meie jalutamine oli isegi igav :-). Bonza tiksus oma alalhoidval sammul minu kõrval nagu oleks ta käinud seda teed sadu kordi ja tema pilk (silmavalge kelmikalt välkumas) oli isegi kohati pettunud ilmega, kui tagasiteele asusime ja ikka seesama igav (libe) tee oli. Ei mingit puhisemist, ringivahtimist, pea püsti uudistamist, ehmatamisest rääkimata. Hähh? No kuulge, ma olen teravusega harjunud :-).
Homme teeme sama ringi valjad peas. Valjastega on Bonza tutvust teinud sünnikodus. Näis kuidas enduurovaljad meeldivad.
Koplisse tagasi ei olnud üldse kiiret. Pikalt vaatas Bonza mind tagantjärele veel kopli väravas, et "kas nii vähesega peangi leppima täna?". Teiste juurde heina sööma ei ajanud miski. Arvan, et nii see peabki olema.