Positiivsed edusammud

Oleme siin mõne päeva nüüd Faridiga üksteist tundma õppinud.
Faridile väga meeldib klikkertreeninguga tegeleda. Asjade puudutamine on praegu küll veel alles teemaks, aga sellest hakkab asi arenema veel. Mäng käib usaldusväärse suhte kujunemise juurde. Ratsaplatsil olevad koonused, mis esialgu suurt imestust ja uudishimu tekitasid on nüüd nö nänninupud. Kui ninaga vastu minna, siis inimene teeb naljakat häält ja annab hobumaiustuse-krõbina. Faridi lemmikud on vaarikabatoonid. Praegu, alguse staadiumis, saab nii endale palju nänni pommida. Sest inimesele meeldib, kuidas hobune tahab ise asju teha.
AGA me tegime ka asju. Teades Faridi tausta pisut rohkem, kui seda siia plaanin kirjutada, olen olnud algusest peale valmis selleks, et talle selga minemine võib osutuda aeganõudvaks protsessiks. Selga minemine normaalselt.. Ilma sellele järgneva pingeseisundita või alt ära kihutamisega. Kunagi tahaks seljast ka vajadusel jaluserihmu parajaks sättida ja sadulavööd pingutada. Just vahetult pärast sadulasse tõusmist. Kahe viimasega läheb ilmselt veel aega. Mia läks Betty-poniga platsile sõitma ja ma võtsin Faridi ja varustuse. Mõtlesin, et panen ta platsi kõrvale seisma ja trenni vaatama ja ise vaikselt tegeledes vaatan millise tegevuse peale tal häirelambike põlema läheb. Krõpsukinnitused, lambanaha kloppimine ja raputamine nina ees, sadula sättimine, jaluserihmade plaksuga alla tõmbamine, sadulavöö pingutamine = 0 reaktsiooni. Farid ei lasknud ennast segada minu askeldustest. Ta oli koguaeg minuga, samas vaatas Mia ja Betty tegevust poole silmaga. Askeldasin ta ümber seal ja ta seisis totaalselt paigal, liikumata ja vähimatki stressimärki näitamata. Olin väga üllatunud tegelikult. Keegi on teinud väga-väga hea eeltöö.
Läksime jalutama. Mina ja Farid käekõrval ees ja Mia Betty seljas kõmpides järgi. Lobisesime ja pidasime enduuroplaane. Uskumatu kuidas aeg lippab :-) Alles kärutasin seda väikest ratsutajat siinsamas teel beebivankris. Jälgisin Faridi, kes lõdvestunult, pea rütmiliselt üles-alla lõnkudes minu kõrval kõndis. Tüüp oli nii lõdva, et isegi ilanire voolas suust :-). Vaatasime liiklusmärke, silda, vulisevat oja ja meie kandi kolle. Maksimaalne reaktsioon oli pisut kõvera kaelaga asjade lähemalt uurimine. Pingutasin vahepeal sadulavööd. Varsti tõmbasin jalused alla rippuma. Jõudsime põllule.. Mööda turbast põlluteed astudes mõtlesin, et kui äkki läheks nagu muuseas selga ja vaataks milline on Faridi arvamus mu käitumisest. Mõeldud tehtud. Jalg jalusesse ja selga. Ei midagi.. kiitus. Häälega sammule ja nii 15m läbimõõduga volt Mia ja Betty ees, uuesti seisma ja rahulikult seljast maha. TEHTUD! Ja Farid sealjuures täiesti rahulik ja ei mingit silmapunnitamist. Jalutasime käekõrval koju ja tegime väikese klikkerimängu. Jõudsin vaevalt Faridi ratsaplatsile lahti lasta, kui see jooksis juba eemale koonust puudutama ninaga :-). Püüdlik väike hobusepoiss.