Ellamaa 50 KV

... läks meil natukene tuksi. Oleme päris tublid trennilised olnud siin mõnda aega juba ja mõte oli, et prooviks sõita rahulikus tempos esimese KV ära Ellamaal. Nohh igasugused asjaolud ei soosinud selle plaani õnnestumist. Alates juba sellest, et olin 2 päeva enne võistlust kodust ära olnud ja jõudsin koju vastu võistlushommikut, öösel kella 01:30 paiku. Äratuskell helises 5:45. Asjad olid küll kokkupakitud, aga ärkamine ei olnud lihtne. Mul on olnud aastaid sama süsteem - kõige olulisemad asjad on koos ühes kotis, et midagi maha ei ununeks. Nii ka seekord - stetoskoop, pass, prillid, Fiona kaelapael olid eraldi kotikeses. Seekord jäi see koju kogu täiega. Samuti ei märganud ma hommikul hobust koplist tuues, et Fiona oli selle 2 päeva jooksul hankinud oma valgetele sokkidele solaardermatiidi.
Nii me siis avastasime enne stardimaksu tasumist, et passi ei ole. Asi lahenes viisakalt ja meile positiivselt. Aga õnnepael oli kodus. Minul viskas pulsi 200 peale, kui märkasin, et vet-ala kõrval olid koplis shetlandi ponid oma asju asjatamas. Teades missugune ponifoob Fiona on, lootsin, et läbitud kilomeetrid teevad oma töö ja saame pulsi ikka 60 peale ka vet-alas seal ponide kõrval.

Uurisin maad, kes plaanivad rahulikus tempos raja läbida. Paar araablast ja mõned eestlased - super. Fiona oli väga viks ja viisakas. Ka start ei tekitanud temas elevust, kui kiiruse sõitjad ees minema panid, osa rahvast jäi ju maha. Läksime rahulikus traavis rajale. Lehmakari raja ääres ei olnud probleem - loomad olid piisavalt kaugel, et mitte lasta neist end häirida. Üks põnevamaid momente rajal oli ilmselt üle tee hüppav suur metssiga. Aga Fiona võttis olukorda üsnagi kainelt. Üldse oli ta rajal hästi tubli. Mis on endine - esimesed 15-20 km on teda vaja siiski tagasi hoida. Kui ma oleks tahtnud teistest maha jääda ja aeglasemalt sõita, siis oleksin pidanud ilmselt käekõrval sammuma nii mõnegi kilomeetri, enne kui suurem erutus teiste lahkumisest möödas ja jälle selga saab. Seega ma siis "tiksusin" keskmise kiiruse 14,58 km/h, kuigi oleks pigem tahtnud sõita 11-12 keskmist. See on see mida harjutama peame - vajadusel teistest maha jääma. Ilma treeninguta see ei tule - karjaloom ikkagist.
Olin endaga enamvähem rahul, et suutsin teda selle käigus hoida traavis. Peamine võitlus käiski sel teemal, et tema oleks heameelega sõitnud rahulikus galopis. Mõned männimetsa liivased pinnasteed sõitsime siis keskmises galopis ka. Mõni üksik koht vajas sammu sõitmist. Hoolduse järele oli vajadus 20. kilomeetril, kus januga joodi ja siis reipalt teistele järgi silgati. Rada oli lihtne. Mõned lõigud olid kruusateed, millel lahtine kiviklibu. See oli vastik. Muidu pinnas ok.
Pean siinkohal tänama Krissut, kes meid vahefinišhis vastu võttis ja hooldealale juhatas. Fiona oli esmakordselt võistlustel nõus, et teda veega jahutati kaelale ja rinnale ka. Ja jõi hästi! Tagumised kaitsmed ära võtnud vaatasin, et kaitsme all oli vana juba paranev riivlemisvigastus jälle kooriku pealt ära hautanud. Mhhh.. ja sõrgatsi taga oli hommikul märkamatuks jäänud päikesepõletuse kärnake koos lõhendiga. Pagan. Pikalt aega mõelda ei olnud. Tõmbasin üleliigse vee maha ja pulsivöö juba näitaski, et pulss langeb jõudsalt alla 60 löögi minutis. Vet-väravani oli jalutada nii 20 m. Olin lootuses, et ponid püsivad paigal. EI PÜSINUD. Blinn pulss 82 hoobilt. No jalutasime seal siis minuti ja pulss 56 tagasi. Jalutasin vet-alale ja Fiona ajas sõna-otseses-mõttes silmad punni ja uuris neid ringituiavaid ponisid. Kristi-Liis Koppel mõõtis samal ajal usinasti pulssi. Ma teadsin väga hästi, et ilmselt see hüppab nüüd üles-alla ponide liikumise rütmis. Noh 60 siiski öeldi kohtunikule ja juu see sinnamaale siiski ka jõudis ponidega harjudes. Ja traavis käiguvahe. Küsisin võimaluse joosta uuesti. Uurisin ja puhastasin päikesepõletusest roosatavat sõrgatsit. Kristi-Liis arvas, et just see on ilmselt käiguvahe põhjus - et tundlik hobune. Eks see higistades hakkas kipitama ja siis peab ju ka sellest märku andma, et on paha. Ka kordustraav ei olnud parem. Suundusime puhkama. Et kärbsed lõhe kallal pahandust ei teeks lasin sellele pärast puhastamist alumiiniumspreid. Jäime ootama, kuidas Laural Atrilloga kiirusvõistlus õnnestub - läks superhästi. Päev oli me naiskonna jaoks balansis seega. Nüüd me siis puhkame ja ravime oma lõhekest paremal tagajalal.