Juhtub ka nii :-)

No eile oli siis ametlikult see päev, kui juhtus mu esimene kukkumine Fiona seljast. Eks neid tuleb kindlasti veelgi, sest tegu on siiski suht terava hobusega :-). AGA ei jäänud sellest probleemi kummalegi ja jätkatud sai ca 13 km täitsa normaalset treeningut.
Meil oli jällegi Lauraga üllas plaan, et teeme nädalavahetuse tiirukese koos ja veidi pikemalt ja see plaan läks kahjuks untsu. Olles poolel teel kohtumispaigani sadas parasjagu väga tihedat lörtsi teravalt silma, mistõttu traavisin pm silmad poolkinni mööda kanaliäärset teed. Lumi on sealt lükkamata, seega oli selline mõnus 15 cm paksune sulalumi ja väga kiirustada ma selles ei tahtnud.
Sellist keskmist traavi sõites ja aegajalt üritades sellest näkku sadavast kribukrabust teed jälgida ei osanud ma eriti selle peale tulla, et Fiona otsustab teha äkkpidurduse koos kõrvalepõikega. Juhtub. Ilmselt olid kanalis pardid vms nähtus ehmatas teda. Ratsmed jäid pihku ilusti kui pehmele lumele küljelt maha maandusin tasakaalukaotuse tõttu, aga kuna mul on suhteliselt lühikesed ratsmed ja keharaskusega suu peale ei tahtnud jääda, siis libisesid need näpuvahelt viimasel hetkel. Fiona oli kogu situatsioonist niivõrd hämmingus, et mismõttes tugi-isik lahkub ka sadulast koledal hetkel ja nüüd olen ma siin koleduses ihuüksi!?!, tuleb käbe koju joosta. Ja nii ma siis istusin seal lumes ja vaatasin koju galopeerivat tagumikku :-). Egas midagi - läbi lume koju tagasi. Vahepeal oli mõnusalt aega helistada koju, et "Võtke sportlane vastu" ja Laurale, et me ei jõua täna..
Kaur sai Fiona väikse veenmise peale kodus kätte ja pani ta lasipuu juurde ootele. Kuniks väsinud ja natuke torisev Sanna tagasi sadulasse naaseb.
Nii me siis läksimegi teisele ringile. Tegelikult hoopis teise suunda, sest mul sellest kanaliäärsest sumamisest oli selleks päevaks juba suhteliselt kõrini. Tegime esimesed paar km lumes sumpamist ja siis mööda teed külapeale. Majad, sillad, koerad, krabisevad puuriidatendid, vulisevad truubikohad jne jne. Fiona oli supertubli. Maailma ainus hobune, kes ei jõllinud külapealset rohelist taarakonteinerit. Minu suureks üllatuseks. Sai paarsada meetrit galoppigi sõidetud. Muidu ikka traavis-sammus. Koju jõudes olime mõlemad suhteliselt läbi - kes muljetest, kes sumpamisest. Kuna Fiona silm veel 1 km enne kodu vägagi ergas oli, siis kujutan ette, et ta oleks võinud teise samasuguse ringi veel traavida, aga muljeid oli selleks päevaks omajagu juba.
Eks me proovime siis järgmisel nädalavahel jälle Lauraga koos traavida :-)
Aga seekordne ring tuli SELLINE. Pühapäeval jalutasime natukene käekõrval - mõlemile hea vaheldus. Vaatab, kas saab homme tiirukese teha. Pilt siia postituse juurde selline kevadine ühest puhkepäevast.