Nii mõndagi on viimase kahe päeva kohta kirjutada.
Kolmapäev 05.06.
Käisin lastega, ilma Laurata, sama ringi, mis eelmisel päeval. Seekord Musu hakkas pärast 1,5 km läbimist streikima. Seisab lihtsalt keset teed ja ei liigu sammugi. Kaotasime seal Miat oodates palju aega. Mia käis põõsas motivatsioonivitsakest toomas. Siis sai Musu jalad kõhualt kätte jälle. Kilomeetri pärast Mia teatas, et tema ei taha enam sadulaga sõita, et jätame sadula tee äärde ja toome pärast autoga ära. No keerasime külateelt põldudevahele teele ja panime sadula maha. Siis sai koduni kulgetud. Külateel oli 1 kollisituatsioon - teetööliste kastiauto sõitis vastu, hästi aeglaselt. Olles mööda jõudnud hakkasid aga tee peal meie poole tagurdama. Farid vaatas tagant liginevat ja kummaliselt jõnksutavat autot kahtlustava pilguga. Töömehed küsisid teed. See oli selline rahulik treening:
Sõiduaeg: 1:01:49
max kiirus: 20,3 km/h
keskmine kiirus 7,2 km/h
distants: 7,46 km (panin pisut enne kodu kella kinni)
Neljapäev 06.06.
See on selline päev, mille heameelega keriks hommikusse tagasi, et saaks trenni teha teisiti. Samas sain palju selgust enda jaoks juurde.
Kuna treener Aive Ponikooli laste pärast niikuinii kohal oli, siis arvasin, et teha lihtne platsitrenn oleks meeldiv vaheldus. Kulgesime Laura ja Partsuga platsile. Selga ja sammu sõitma. Krahv oli ka veel meiega oma trenni lõpetamas. Sain sirgetel Faridi isegi kergelt lõdvestuma. Nurkadesse sõites märkasin aga ekstra pinget. Kui vaikselt traavile võtsime, siis märkasin, et Farid läks kangeks ja tippis õige lühikeste sammudega. Telefon helises ja ma mõtlesin, et pean ikka selle vaikseks panema. Jäin seisma. Farid oli rahulik. Sättisin telefoni kuss ja seda ühe käega taskusse tagasi pusides hoidsin teise käega ratsmeid. Järsku leidis Farid, et selja tagant tulev krabin (Aive laps sõidutas plastmassautot enda ees kruusateel) on piisavalt ebameeldiv ja pikema jututa küttis mul alt ära. Tundsin kuidas ma teda ühe käega ratsmetest juhtides tasakaalu kaotasin ja see lisas Faridile vaid kiirust juurde. Lähenes sirge lõpp ja väga järsk pidurdus vastu aeda. Ei jäänud ma selga. Lendasin laia kaarega ratsaplatsi piiravate lintide vahelt läbi, maoli maha teispool platsi piiret. Farid vaatas üllatunud näoga ratsaplatsil mulle vastu. Egas midagi, selga tagasi. Natuke sammu ja taaskord traavis pöördel tõmmati mu juhtimisest minekut. Muutusin hetkega kaasreisijaks. vaatasin otse ette kuhu kiirsööst suundus-aianurk või metallaed. Proovisin selle kiire tempoga vasakut ratset tugevamalt hoides suunduda aia nurka. Õnnestus. Järjekordne äkkpidurdus aianurgas lõppes minu jaoks vastu nurgaposti. Kaska nokk vastu posti kinnitusest lahti. Tänasin õnne, et see ei olnud mu ninaluu. Kannikaga lendasin kuidagi mingi mullahunniku vastu. Nüüd kann kange.
No selge oli see, et kohe tagasi selga ronida on suitsiidne :-D ja läksin tuppa korde järgi. Kordel sain põhjusele pihta. Nähes kui äärmiselt kehv tasakaal kordel traavis liikudes Faridil on, sain aru tagamaadest mis teda ennast päästma paneb, kui nurkades või pööretel sõites traavis tasakaal ära kaob. Vaene mees kardab külili käia. Teistpidi sama teema - jookseb pea kuklas tippivate sammudega vaevu vaevu jälge astudes. Lõdvestumise haisugi ei olnud. Kinnituseks, et ma õigesti arvan tahtsin kollid välistada. Panin Faridile sadula ja valjaste külge valged rätid-linad lehvima. Mingit erakordset reaktsiooni nende tuules lehvimine liikumisel ajal (vabalt) esile ei kutsunud. Seega tegu on siiski tasakaaluga. Platsitrenni me seljas mõnda aega ei tee. Proovib kordel (esialgu sammus) ette alla liikuma saada ja siis vaatab edasi. Maastikul probleeme ei ole, jätkame enduurotrennidega ja lükkame ratsastuse edasi.
Pärast sellist mitmekesist trenni linimindishampooniga pesu oli meeldivalt jahutav ettevõtmine. Voolikust pesu hakkab üha enam sobima ja minu üllatuseks oli ta nõus ka voolikust pisut vett jooma :-)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar