Väsinud

See sõna iseloomustab mu hetkeseisundit kõige napisõnalisemalt. Mitmeid-mitmeid väga meeldivaid treeninguid on olnud siin vahepeal ja positiivset arengut minu jaoks kuhjaga, mis puudutab ratsutamist Faridiga. Nt on ta viimase 3 trenniga väga nõus lõdvestama ja puristades mitu km lönt-lönt lõputraavi sõitma. Teiseks olen saanud ta paremast jalast galoppi sõitma. Alguses oli sellega raskusi. Viimased 2-3 korral on olnud see tema jaoks elementaarne, et galopis sõidetakse rahulikult ja ka kiiremini ja vahepeal vahetatakse jalga. Kui Parzival on ees sõitmas oma 8 km/h sammu, siis meie kasutame seda ära selleks, et katsetada jupi kaupa koondust harjutada.. Mõned sammud ja puhkus, jälle mõned sammud ja puhkus. Nii ta vaikselt tuleb. Farid on väga püüdlik, kui ta aru saab, mida temast tahetakse.
Ja TÄNA siis oli mul selline kuri plaan, et jõudes just jälle imestama hakata, kuidas eile harjutatud asjad täna jube lihtsalt tulevad sain aru, mis on meie nõrk koht, mille harjutamine hakkab nüüd ja kohe - sõita esimese hobusena.
Algus oli Faridile kergeltöeldes ehmatav.. igas põõsas oli tiiger ja kivi taga lõvi ja iga tuules liikuv puu tahtis teda kohe ära süüa. Vaidlesime Parzivali ees sammu sõites korduvalt ja korduvalt, kas me liigume edasi või seisame jonnakalt lihtsalt risti tee peal. Kõik see algus oli selline ebatasane võsavaheline tee. Sain teda veenda ka mõnekümne meetri võrra traavile.. siis tuli järjekordne pidur. Jõudes põldude vahele nägin, et Farid rahunes. Lasin ratsme järele, ta sirutas kaela ette alla. Mõni samm traavi ja siis järsku ehmatas ja saba jalge vahele ning minekut külg ees. Üritasin klammerduda sadulasse. Ratsmed olid liiga pikad - Farid pea kuklas torkas mulle kõrvad silma ja jätkas külg ees teepervelt alla. Sinna mu tasakaal kaduski. Mõtlesin vaid sellele, et saaks vaid jalad neist lollakatest turvajalustest välja :-D. Sain. Ei saanud ma aru, millest see ehmatus ja vigurdamine tuli, igatahes tegi meele mõruks. Selga tagasi krabinal ja jätkasime põhimõttega, et mis valesti see uuesti. Mina Faridiga ees, Laura Partsuga järel (igavlemas). Igat sammu tuli jõuga edasi suruda - väga väsitav. Nii kaugel kodust ei tahtnud ma võssa ragistama minna - pärast pikk maa jala koju minna :-).
Veiderdasime sammu ja traavi vahepealses allüüris kuni kohaliku turismitaluni. Seal oli mingi räige (sõna otseses mõttes) tümakas ja pidu. Pidime sealt viisakalt mööduma. Farid võttis lõuad pihku. Konkreetselt.
Kuna ma pead kuklasse ei lubanud seekord, siis keriti see rinnale rulli ja mingi pifi-pafi saatel prooviti külgliikumises koledast mürast mööduda võimalikult kiirelt. Kuna ma kiirustada ei lubanud, siis nii need pifidpafid tulidki. Tümakast möödusime Partsu julge varjuna. Edasi jälle ees sõites. Vahelduva eduga mingit hädist traavi sebides ja siis jälle mõistmatu näoga paigal seistes ja siis pahural ilmel edasi marssides. Koduteel  ronisin seljast maha ja murdsin võsast endale ilusa aksessuaari. Selga tagasi ja OI KUI KERGELT reageeriti säärele ja oioioi, kui hoogne traav tuli ludinal. Ilma, et ma oma motivatsioonikepikest kasutadagi oleks saanud sihtotsarbeliselt. Haaaaa. Järgmine treening tuleb nuudiga :-) Aga sigaväsinud olen. Homme on kõik jalalihasejäänused ka haiged ilmselt. Iseloomukas tüüp.