19. juunil sai mindud rahulikule treeningule. Mõtlesime Lauraga veel, et teeme väikse ja rahuliku ringi. Lihtsalt rutiini mõttes. Ja hakkas jamasid tulema järjest.
4-5km kodust õnnestus mul nii õnnetult komistada koos Faridiga, et panime pm külje maha. Farid oli krõbinal püsti ja mitte kriimugi vigastusi. Mina aga olin pärast seda jama lombakas. Jalg jäi turvajalusesse kinni. Täpselt nii oligi. See on see jalus, mis peaks paindudes jala vabastama. Väänasin hüppeliigest korralikult. Natuke maas kägaras hädaldamist.. püsti, tasakesi kõndima, Farid seni maiustas teeservas lopsaka rohuga. Peagi olin krabinal seljas tagasi. Faridil oli aga juhtunust ilmselt saps sees. Ta ei tahtnud enam sammu üldse sõita. Hakkas mulle mingeid nalju tegema. Proovis alt minema tõmmata ja kui see ei õnnestunud katsus kohapeal vurritades ümber enda temale ebasobivast olukorrast (ratsanik seljas) vabaneda. Kui ma sellise vurritamise käigus sadulast jälle maha sain (seekord jalgadele :-D) oli mul kannatus katkenud. Ütlesin Laurale, et nüüd traavis ja otse koju. Nii tegimegi. Kodus kordel sai natukene Faridi tasakaalu harjutatud väga rahulikus traavis ja maha jalutatud. Minu hüppeliiges oli aga järgmisel hommikul sigavalus ja korralikult paistes ning seega järgnes sellele ebaõnnestunud treeningule puhkus 10 päeva. Ka Ubajärvele otsustasin mitte võistlema minna, sest veel ärasõidu päeval suutsin trepil hüppeliigesele vigastust meenutada. Ei tahtnud riskida, et valu kestab veel pikalt, kui ratsutama lähen. Nüüd on lootust et saab paari päeva pärast sadulasse. Loodan, et Farid on sama meelt. Et puhkus on positiivselt mõjunud.
Parzival, sportmees, sai tubli soorituse Ubajärvel kirja. Eks taastume nüüd mõnda aega koos ja siis tasapisi treeningusse tagasi, et siis Meietalli Kestvusel kohal olla ja tulemus kirja saada. Ehk siis esimest kvalifikatsiooni püüdma. Sinna on aga kuu aega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar