Käisime Perilas...

... trennis.
Hmm, minek oli väga vaevaline. Üks võikamaid ilmasid mida ma ette suudan kujutada - lisaks sellele, et lumi maoni, oli ka tihe jäitetuisk. Aga sumasime suhteliselt aktiivses tempos Perila Tallini.
Mia ja Astra pidid niikuinii trennitama minema pärast puhkust ja Maarja Martinson kutsus mind ka Fionaga proovima.
Suulistega sõitmine on tänaseks juba niipalju OK, et lisaratsmeid vaja ei ole. Ootamatuid peatusi proovime vältida. Autotee ületamine tuli ka täitsa normaalselt välja. Veidi elevust tekitas, aga tulin igaks sajaks juhuks hobuse seljast maha teeületuse hetkeks ja kokkuvõttes autode ilmudes väga paanikaks ei läinudki.
Maneeži jõudes oli Fiona veidi segaduses sellest ruumist ja tegevusest, mis seal toimuma hakkas. Tegin temaga käekõrval paar ringi üht ja teistpidi. Vaatasime nurkades olevad takistuskollid üle ja ega need nüüd niiväga kollid ei olnudki.

Päris mitmeid ratsanikke kogunes sõitma ja Fional oli huvitav. Nii huvitav, et keskendumine oli suhteliselt katkendlik :-). Aga meie eesmärgiks sai sel esimesel korral lihtsalt sõita - et ta liiguks sammus või traavis edasi. Mingil hetkel võttis Maarja Fiona kordele natukeseks, et ta saaks üleminekutega natukene kaasa aidata ja pärast seda tegime sammu ja peatuseid. Ma ütleks, et esimese korra kohta oli Fiona seal väga tubli. Ka maneežis mööda gallopeerivad teised hobused ei tekitanud temas mingit elevust. Lihtsal ta oli natukene erutunud sellest uuest situatsioonist. Pole midagi - harjume.
Kodutee oli natuke meeldivam, kui trennisõit. Tuul oli tagant ja sai vahepeal ka silmad lahti sõita :-). Sammusime rahulikult koju. Ikka läbi lume.
Tegin ka ühe meeleolupildi.

Koju jõudes marssisid trennilised otsejoones silorulli juurde, millest neid ca 2,5 tundi eemal oli hoitud. Korraks köitis tähelepanu vaid koplisse visatud jõulukuusk.

Fiona on selline naaskel, et teinekord päeval trennimõtetega koplisse minnes peab seal veidike teisi ponisid sügama, enne kui ta tuleb vaatama, et kas tema juurde kah asja oli. Muidu marsib eest ära :-) Printsesside värk. Aga õhtul pealambiga süüa viies on küll nr1 väravas alati just tema - kõik ülejäänud rivistuvad kuhugi tagaridadesse. Ja pärast sööki on tal muhe komme minuga veel natuke päevamuljeid jagada. Sügamist nõuda ja niisama mulle pähe hingata oma sooja hingeõhku :-). Tänase päeva lõpetuseks siia üks nunnu titapilt, mis Fiona kasvataja Kätlin Leisson mulle täna saatis.

Ja Endomondo oli koostööaldis kuni maneežini ja pärast sealt väljumist, siseruumi ponnistused kõik mõõtmata:

Sõidu aeg: 2:20.08
Distants: 7,75 km
Keskmine kiirus: 3,32 km/h
Max kiirus: 16,65 km/h
Ilm juba nagu mainitud õudukas ja nii mõni kraad külma.