... ongi tänase päeva märksõna. Fional ei ole midagi selle vastu, kui valjad pähe pannes ka suulised suhu pannakse. Kui aus olla, siis ta isegi väga mõnusalt lõdvestab oma pea alla ja laseb mõistlikul kõrgusel rahulikult kõik valjaste kinnitused kinni panna ja valjad mugavaks sättida. Tema jaoks on üllatusmoment siis, kui suulistele tuleb surve. Ta lihtsalt ei ole sellega harjunud, sest temaga on lihtsalt tegeletud rohkem nöörpäitsetega. Nüüd aga tuleb uus asi õppida ja suulistega ka sõitma harjuda. Selleks, et saaksin endale tulevikus "kahe-näpu-hobuse" tuleb seda teha mõistlikkult nagu noorhobusega. Täna panimegi siis valjad ja nöörpäitsed. Ja mõlemale ratsmed külge.
Päeval selgus, et tänane treening tuleb üksi teha, seega võtsin kohe rahulikus sammus suuna otse põllule, kus nüüd juba paar korda oleme sumanud.
Lumi ei ole enam lendlev kahune ollus vaid on pisut ära vajunud ja raskem käia. Oma suureks imestuseks avastasin, et see paks lumi ja esmakordne suuliste kontakti trenn on super-hea kooslus. Kuna käia on raskem, siis ta isegi natukene otsis nagu seda kontakti seal suus. Vaidlusmomente tekkis vaid siis kui oli vaja millelegi kõrgemalt vaadata.. ja kui siis kontakt suhu jäi hakkas Fiona pead raputama umbes, et inimene, ära sega ma nüüd vaatan. Sellist asja oli mõned korrad. Aga ülejäänud aeg oli lihtsalt väga mõnus pehme kontakt, mida ma siis püüdsin käega kaasa liikudes säilitada. Ainult sammu tegimegi. Viimase kolmandiku trennist oli Fiona suulistega juba täiesti nõus. Lasin tal kaela lõdvestada ja kukal vajus turjaga samale joonele, samas pehme ratsmekontakt jäi - seda ma ju olingi tegelikult oodanud. Kui juba tagasi lükatud teele saime, siis lisati kohe hoobilt tempot, aga samm säilis. Seda topletratsme trenni teeme järgmine kord jälle. Selline trenn siis:
Distants: 3,5 km
Sõidu kestvus: 44:52
Keskmine kiirus: 4,68 km/h
Max kiirus: 10,10 km/h
Õhutemperatuur -2 kraadi, malbe sombune talveilm, lume sügavus umbes 40 cm.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar