.. needed! No täitsa õudne kuidas valmistab pettumuse see, kui saad kilomeetri sõidetud ja siis trenni lõppedes avastad, et täpselt see kilomeeter vaid su treeningu pikkuseks mõõdetigi. Olgugi, et sõidu aeg oli 51 minutit.
Jah, ei suutnud ma anda kiusatusele järgi ja puhata täna. Nii ilus päikeseloojang lausa ajas sadulasse. Helkurvest selga ja teele. Sõitsime täna umbes 7-8 km ja sellest 3 km paksus lumes sammu. Ülejäänud aeg mõnusas keskmises traavis mööda külateed. Jõllimist oli minimaalselt. Mul on aja jooksul juba sissekujunenud teatud asjad, mille lähenedes ma ilmselt ise juba võtan sisse teatud kehahoiaku või pinge, et kohe tuleb hüpe kõrvale. Nt on meil tee ääres paar kiiva vajunud kaevurõngast mida kõik hobused on kartnud (sealt üldjuhul ju ka kohiseb vett põhjast) ja vana hea sõber roheline taarakonteiner jne. Fiona tunnetas mu valmisolekut ja võttis ka tähelepaneliku kõrge peahoiaku, aga see oli ka kõik, sest ega me ju mingi tühise prügikasti peale hakka siin veel silmi pööritama :-)
Trenni rikkus natukene ära kodust kaasa jooksnud laika. Kui jõudsime lumeteele, kus sumamiseks läks, siis nii umbes poolteist kilomeetrit ta sumas meie jälgedes klähvimise saatel kaasa. Kartsin, et ta ei jaksa viimaks veel koju tagasi minna ja laika kergenduseks keerasin otsa ümber. Muidu oleks seda sumamist tulnud nii 5 km.
Tagasi sammudes nägin, et mööda külateed lükkab lund kõikide normaalsete hobuste hirm - lumesahk. Hoidsin stabiilset säärt ja julgustasin teda saha suunas liikuma. Kolises küll mis jube. Aga kui möödas oli, siis oli see lausa suurepärane võimalus selle kolliga pikemalt harjutada talle järele sõites. Fiona küll arvas, et see on tobe mõte ja ülemäära ei kiirustanud aga siiski traavis vaikselt saha sabas nii 150 meetrise pikivahega.
Külas teel lahti olnud haukuv koer oli kole natukene. Fiona võttis ise hoo maha ja sääre surudes oli ta natuke väreleva sammuga lärtsuvast koerast mööda minnes. Läksime sammus ja 100 m pärast hakkasime traavima. Paarisaja meetri pärast avastasin, et koer oli otsustanud meile tuule alla teha - tuli nagu vurr tagant, mille peale ma peatusin ja Fiona nina koera suunas pöörasin, et ei tuleks mingit ehmatust sest lollist koerast. Koer läks lõpuks koju tagasi ja saime edasi sõita.
Koju sõites oli kuu imeline. Kõik see paks lumi sillerdas kuu valguses ja vaikus oli kõrvulukustav. Külma ligi 17-18 miinuskraadi aga täiesti tuulevaikne.
Ahjaa, täna ma neid mitte-suuliste ratsmeid ei puutunudki. Seega homme võtan need päris ära. Natuke peaga raputamist on, aga seda siis kui on vaja midagi vaadata ja inimene piirab vaatamisvõimalusi oma kontaktiga :-) Kuigi see on pea olematu :-). Fiona on ülivinge :-)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar