Õnneks ei olnud tegu mingi üliolulise treeninguga, mida oleks hiljem soovinud detailsemalt vaadata.
Aga täna töötas.
Täpselt nii palju lund meil põldudel (ja ka enamikel metsateedel) praegu on. Parasjagu. Nii nagu ka pildilt näha, siis jalgu peab tõstma omajagu :). Fionat ei paista see tegevus eriti küll väsitavat või ta ei näita lihtsalt välja. Täna proovisime siis ka natukene traavi sõita lükatud teel. Väga mugav traav on. Selline parasjagu maadhaarav ja pehme sõita. Nii Astra-poni järgi kui ka ees sai sõidetud. Kolliks läks siis, kui põllutee maanteeni jõudis. Paar- kolmsada meetrit enne maanteele jõudmist hakkasid mööda vuravad autod paistma ja Fiona justkui "ärkas". Pea püsti muutus ta väga murelikuks, et ei tea, kas hull inimene ikka teab, kuhu ta läheb. Noh, inimene sai aru, et autosid tuleb vaikselt harjutama hakata ja maantee äärde meil esialgu veel asja ei ole. Mõtlesime, et nii mõnus neid kolle seal lumisel põllul paarisaja meetri pealt jõllitada ja sumasime põllule, et oleks aega vaadata ja vaatepildiga harjuda. Kui korraga 3 autot "pildile" sattus sai Fional villand ja ta otsustas inimese kaasa võtta ja vehkat teha sealt pahast kohast :-). Mia oli väga üllatunud, kui me Fionaga gallopis põllu keskele sumasime. Ma ei hakanud piduriga teda üldse segadusse ajama ja paanikat juurde tekitama, keerasin vaid pisut ta pead vasakule, et ta näeks, et Astra-poni mitte ei viitsi neid kiirendusi seal sügavas lumes kaasa teha ja jepiiiiiii tagasi me lendasimegi :-P. Pulss 200 peal nägin ma Fiona silmis hämmingut, kuidas me lollid inimesed ikka ei mõista, millisesse ohtu oleme me sattumas. Otsustasin tema rahustamise huvides sadulast maha tulla ja mõnda aega käekõrval jalutada. Endale ka hea trenn või nii.
Niimoodi kilomeetrikese kodupoole tagasi jalutades olid jalad juba saapasse "pritsivast" lumest kenakesti märjaks saamas ja otsustasin, et jala me rohkem ei käi. Tagasi seljas oli nüüd pisut tegemist, et tempot sammus hoida. Fiona andis meile mitmeid kordi mõista, et ta teab hästi kus suunas kodu on ja kuidas sinna kõige kiiremini saab. Kuna meil oli ses osas erimeelsus - just tempo osas, siis tegime palju peatuseid. Pidur on ülihea nagu vist juba varem mainitud. Piisab sellest kui ennast sadulasse lõdvestuda ja jalustele "vajuda". Isegi nii hea, et traavis võib äkilise pidurdamise mõjul end poolel teel kaelale leida :). Vajab harjumist.
Sellega kahjuks kollid selleks korraks ei lõppenud. Olles juba kodule õige lähedal tulid mootorsaanitajad oma tuurilt ja nii hääled kui kiirused olid ikka vinged. Jällegi - hops sadulast maha, et hobusele toeks olla koleduse juures. Küll harjume ka nende mürisevate mootorsõidukitega. Traktor võib meeter-paar eemal põriseda, kui ma silorulle tõstan vms toimetusi hobuste ligi, aga need kiiremad müristajad vajavad harjumist. Kogu see kollideparaad tõmbas hobuse parasjagu higiseks.
Ja siis tuli selle päeva viimane koll - Kaur suuskadega :D
Siin pildil on just see hetk, kui Fiona keeras end paremini vaatama, et no mis imeloom see nüüd siis on.
Homme puhkame ja teisipäeval vaatame, mis imet suulistega teha saab. Lisame lumes sumamisele suuliste kontakti tasapisi. Plaanin panna topletratsmed, et siis vahepeal talle näidata, et kontakt võib ka suhu tekkida. Samas on ka vana hea tuttav päitsete variant kasutusel. Ülemineku värk.
Mulle õpetas tänane päev, et pauku on sellest "varrest" tulemas küll ja rohkem tulevikus :)
Tänane trenn:
Sõidu kestvus: 1:30:22
Distants: 7,93 km
Keskmine kiirus: 5,27 km/h
Maksimumkiirus: 21:57 km/h
Õues oli mõnus -7 kraadi ja tuulevaikne ning lumikatte paksus nii 44 cm.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar